asenduselud

RR — Fri, 26 Nov 2010 16:03:53 +0000

Ei tea, kas on aeg see asi siin surnuks kuulutada? Pole siia midagi laekunud viimase aja jooksul. Sain vist vahepeal elu, ja erinevalt mõnestki teisest olen mina lihtsalt nii limiteeritud jõuvarudega, et nii elu elada kui sellest kirjutada ma ei jaksa. Müts maha nende ees, kes jaksavad.

Ja iga kord, kui on tekkinud mõte midagi kirjutada, tundub see ebaõiglane kõigi teiste sündmuste/mõtete suhtes – et mille poolest see siis erilisem on kui kõik teised niisama möödunud asjad?

Ja üldse. Kui on vaja minust midagi teada, siis on alati olemas telefon. Või meil. Või kohvik. Või Zavood. Või Illegaard, nagu meil nüüdsel ajal kombeks saanud. Ja kui ma parajasti magistritööd ei kirjuta või teki all elust puhka, siis olen täitsa olemas. Mitte et ma eeldaksin, et mind nüüd kellelegi hirmsasti vaja on.

No vot. Sellepärast ma ei suudagi enam kirjutada. Kolm korda olen tahtnud selle postituse ka pooleli jätta ja lasta asjadel omasoodu olla. Kõik, mida öelda võiks, tundub nii… väärtusetu, ja kõike peab seletama. Möödas on need üherealiste dramaatiliste õhkamiste ajad. Suureks vist olen ka kasvanud, vanaks jäämisest rääkimata.

Aga siiski -

talvel ei tahagi teha muud / kui oodata kevadet

RR — Sun, 11 Jul 2010 16:53:55 +0000

Kui küüned on punaseks lakitud, on päris segadusseajav peenrast maasikaid otsida.

RR — Fri, 09 Jul 2010 12:55:20 +0000

Ilm ei ole mu vastu armuline, kohe üldse mitte. Ma lausa kardan enne kuut õhtul toast välja minna, in case I pass out on the street.

Angiin on antibiotside toel nüüdseks taandunud keskmiseks kurguvaluks. Lootust on varsti terveks saada.

Kultuursust jagub Baltoscandali ajal Rakveres küll. See tähendab, et kui ma kaks korda kahe päeva jooksul teatrisse jõuan, siis on see juba midagi erilist. Ja vahelduseks on oi kui hea elada linnas, kus festival toimub! Nauding! Vaadata inimesi, kes ei tea, kus nad pesta saavad, millal süüa, kas torm rebib telgi minema… ja ise neist mööda koju voodisse jalutada.

Ma olen mugav inimene, üllatus-üllatus eksole. Saan hakkama küll telgis magamise ja mitu päeva pesemata olemisega, eelistaks lihtsalt mitte. Ei pea ennast printsessiks, aga hipielu ei ole minu jaoks.

RR — Sun, 04 Jul 2010 10:19:52 +0000

Mõnda asja Hernest hakkan ma ilmselt igatsema. Eile näiteks. Seisis kõnniteel selline elumerelainetes veidi räsida saanud vanem mees, kilekotiga, vaatas ringi. Mööda sõitsid midagi omavahel elavalt arutavad umbes 13-aastased poisikesed, jalgratastel. Mees hüüdis: poisid, mis kell on? Poisid vastasid: ei tea! Mees ei jäänud rahule: no aga kas õhtul või hommikul?

Saades vastuse, et õhtul, noogutas mees rahulolevalt ja hakkas vaikselt linna poole jalutama. Huvitav, mida see oleks muutnud, kui hommik oleks olnud?

In other news õnnestus mul angiini jääda. Palavus ja palavik ja söömataolek päädisid sellega, et hommikul istusin tükk aega dušinurgas (ma tean jah et seal käib kaks š-i, aga mulle ei meeldi nii) ja ootasin, millal silmade eest virvendamine ära kaob ja vahu maha loputada saab.

Ja üldse, kust võtab mingi nilbe papi õiguse teha mulle keset hommikut, kui ma olen haige ja tööle pean minema, ettepaneku “tütarlaps, söö banaan ära ja lähme ostame mulle uue koti”? WTF? Samas pole see eriline üllatus, ma olen miskipärast alati vanameestele meeldinud. Oeh.

RR — Tue, 29 Jun 2010 10:45:36 +0000

Sooooo ….. yeah. Keda huvitab, siis mu herneelu saab varsti läbi, täpsemalt 1. august peaksin kolima Jaama tänavale. Sinna Ülejõe, mitte Annelinna poole. Armas vanamoelisem korter, euroremondist puutumata, kiviseinte ja omaniku vanavanemate mööbliga. Hetkel pisut kallivõitu, aga ma ei ole maha matnud lootust ükskord ka töö leida.

RR — Mon, 07 Jun 2010 10:52:53 +0000

Imelik asi: avastasin täna, et mu kael on valge. Milles ei oleks iseenesest midagi veidrat, aga nägu on veidi päikest saanud ja kaelusest väljapaistev nahk on ka näoga enam-vähem sama tooni, aga kael seal vahel on isepäiselt muutumatu. Ma tean jah, kaldus pinnad võtavadki vähem ligi neid kiiri, aga ikkagi.

Aga vähemalt sai täna akent üle miljoni aasta lahti teha nii, et hordide viisi sääski sisse ei tunginud. Ainult kolm.

RR — Fri, 21 May 2010 10:26:41 +0000

Kahju, et unenägusid salvestada ei saa. Rääkisin täna RP-ga, või noh, nüüd juba RM-ga mingil põhjusel oma magistritööst. Tundus, et paar asjalikku mõtet koorus sellest jutuajamisest, aga äratus segas ja meelde miskit erilist ei jäänud. Ja tegelikult pole ta isegi mu juhendaja mitte.

Palav ilm tapab mind jätkuvalt. Sääsed veel lisaks ja siis on selge, miks ma toast välja ei kipu – ei saa ju isegi vilus raamatut lugeda, kui kogu aeg tuuleveskit tuleb mängida.

Ving ving.

RR — Wed, 05 May 2010 21:52:02 +0000

Bürokraatia Tartu Ülikooli moodi tähendab siis seda, et kuigi mul veel erilist aimu pole, millest ma magistriprojekti kirjutan ja lõpetamiseni on üle aasta, pidin ma siiski juba juhendaja nõusolekut paluma. Mille ma ka sain, aga no kuulge.

Ja siis, kui ma arvasin, et maikuusse lisa-aasta avalduse esitamise jätmine on natuke hilja juba, teatati mulle, et tegelikult on täiesti okei, kui ma tulen seda augusti keskpaigas esitama. No hea küll. Mis mul saab selle vastu olla.

RR — Sun, 02 May 2010 17:57:25 +0000

Zavood, mu arm! Vanad head ajad tulid meelde, kui hommikul kell viis õllest läbiligunenud pükstega koju jõudsin. Kui A-Rühma komplekteerimiseks läheb, olen mina Murdoch. Miks täpselt, ei mäleta enam keegi, aga hoogsate rahvatantsude (jah, ma tantsisin, jah, rahvatantsu, jah, tundsin isegi sellest mõnu) jätkuks keset tänavat sobis laudade vahel tuka viskamine ja inimkehade lõuendina kasutamine ja miljon muud hetke ajel tehtud jaburust väga hästi.

Üle tüki aja kohe oli lõbus ja vaba olla, ilma et ma end teiseks inimeseks oleksin pidanud jooma. Isegi siis sain hakkama, kui mind iga natukese aja tagant pooltuttavate ja päris võõrastega ühte lauda jäeti. Ei tundnud otsest vajadust põgeneda, suutsin lausa äsjakohatud tütarlapsega kahe minuti jooksul blonde power salaliidu luua. Ehk saab veel asjagi niimoodi.

Selliseid õhtuid juhtub minul kui leebemat laadi sotsiofoobil muidugi umbes kord poole aasta jooksul, aga nad on seda väärt.

RR — Sat, 01 May 2010 13:10:54 +0000

Vot siis, mul läks üldse meelest ära, et mingi volbriöö või midagi oli eile. Imestasin, et miks kõik järsku midagi teha tahavad, reede nagu iga teine ju, ja ükski mu sõpradest pole traditsiooniline E-R üheksast viieni kontorirott, et see eriline rõõm peaks olema, kui reede on. Aga mina reedeti ei jaksa midagi teha, kui ma korralikult koolis olen käinud. Üks nädal veel ja siis, kas teate, on suurem osa mu magistriõpingutest läbi, jäänud sügisel teha veel üks aine ja siis kurikuulus magistritöö. Või oli ta nüüd magistriprojekt, ma ei mäleta. Muudavad neid nimetusi kogu aeg.

Ega mul midagi huvitavat olegi rääkida, mõtlesin lihtsalt et tekitan märke oma jätkuvast elusolekust. Magasin täna üle tüki aja väga hästi, seega ei kahetse üldse, et eile end välja ei vedanud, volber või mitte. Oligi selline seletamatu väsimus peal jälle viimasel ajal, vajusin keset päeva pidevalt ära nii, et sõnagi öelda ei jaksanud.

McLockiga sai siin paar päeva tagasi aasta ametlikku koosolemist täis. Meil läheb hästi, tänan küsimast. Elu ainult loobib kaikaid kodaratesse. Kahes erinevas linnas elamine ei ole alati lihtne, aga praegu muud võimalust pole. But we’ll get there.

Käisin arstil. Vaatasin retsepti pealt, et sa raisk, 23 aastat. Jätkub see tendents, et ma harjun vanusega ära siis, kui uus peale tuleb. Ehk siis kui ma sel aastal nüüd 24 saan (oh õudu), siis võib-olla hakkab alles mõikama, et olen jah 23. Ko-hu-tav. Varsti on 35 niimoodi käes, et ei märkagi. Ainult et kui siis on asjad samamoodi nagu praegu, on veidi kehvasti. Fingers crossed et see masu ikka läbi saaks kunagi. Tahaks ju ka tööd teha ja palka saada ja iseseisvat elu alustada, yes please thank you.

Aga nagu mu ema ütleb, tuleb vaadata asja positiivsest küljest, eksole. Võib-olla on see mu viimane kohustustevaba suvi. Let’s make the most of it then.