Ei tea, kas on aeg see asi siin surnuks kuulutada? Pole siia midagi laekunud viimase aja jooksul. Sain vist vahepeal elu, ja erinevalt mõnestki teisest olen mina lihtsalt nii limiteeritud jõuvarudega, et nii elu elada kui sellest kirjutada ma ei jaksa. Müts maha nende ees, kes jaksavad.

Ja iga kord, kui on tekkinud mõte midagi kirjutada, tundub see ebaõiglane kõigi teiste sündmuste/mõtete suhtes – et mille poolest see siis erilisem on kui kõik teised niisama möödunud asjad?

Ja üldse. Kui on vaja minust midagi teada, siis on alati olemas telefon. Või meil. Või kohvik. Või Zavood. Või Illegaard, nagu meil nüüdsel ajal kombeks saanud. Ja kui ma parajasti magistritööd ei kirjuta või teki all elust puhka, siis  olen täitsa olemas. Mitte et ma eeldaksin, et mind nüüd kellelegi hirmsasti vaja on.

No vot. Sellepärast ma ei suudagi enam kirjutada. Kolm korda olen tahtnud selle postituse ka pooleli jätta ja lasta asjadel omasoodu olla. Kõik, mida öelda võiks, tundub nii… väärtusetu, ja kõike peab seletama. Möödas on need üherealiste dramaatiliste õhkamiste ajad. Suureks vist olen ka kasvanud, vanaks jäämisest rääkimata.

Aga siiski -

talvel ei tahagi teha muud / kui oodata kevadet